Autor: Kogemused

Kunsti ei pea tegema üksinda, vaid õppimine käib sotsiaalsete suhete kaudu (Moon, 2016). Inimene on sotsiaalne olevus ja vajab enda ümber teisi inimesi. Loovtegevus rühmatööna on suurepärane viis sotsiaalsete oskuste arendamiseks ning võimas õpikogemus. Rühm aitab peegeldada tundeseisundeid, näha uusi vaatenurki ja jagada grupiliikmete vahel erinevaid kogemusi.

Moon (2016) toob välja grupis töötamise eelisena tervenemise läbi grupiliikmete toetuse. Kunstitöö võib avada seni nähtamatuks jäänud sissepääse ning võimaldab tegeleda enda sügavamate sisemiste protsessidega. Pildi abil on võimalik jõuda kiiremini alateadvusesse (Freud, Hill, Kramer, Rogers jt), kui üksnes sõnaliselt. Kunstiteos võimaldab väljendada pildile saanud sümbolite ja värvide abil oma tegelike tundeid. Kunst on loominguline protsess, mis on ühtlasi teraapiline (Kramer) ning suurendab heaolutunnet. Korrapärane kunstidega tegelemine arendab loovat mõtlemist, parandab kognitiivseid võimeid, toetab mäluprotsesse ning aitab vähendada valuaistingud. Kunstiga tegelemine loob kindlasti parema meeleolu.

Loovtegevused on abiks enda jaoks keeruliseks kujunenud olukordade lahendamisel või emotsionaalse toetuse saamisel. Kunst pakub leevendust meeleolu languse või kroonilise haiguse puhul, kus inimene tunneb ennast üksi jäetuna. Rekreatiivsel tasandil aitab loominguline tegevus üles leida enda ressursid ja tugevused. Loovtegevused aitavad stressi, ärevuse või erinevate eluraskuste korral, kui inimesel on keeruline sõnastada enda murekohti.

Tule proovi loovteraapiat individuaalselt või grupis!

Lahku läinud lastevanemate vahel võib rahumeelsete kokkulepete sõlmimine kujuneda keeruliseks. Selleks on väga arusaadavad ja inimlikud põhjused – isikliku kannatuse kaaluvad üles südamevalu, solvumine ja pahameel. Kõrge konflikti korral jäävad tahaplaanile laste parimad huvid ning otsuste tegemisel ei arvestata alati laste heaoluga. Perelepituses tuuakse esile mõlema osapoole olulised lähtekohad (Parkinson, 2020) ja vanematel aidatakse toime tulla ühist last või lapsi puudutavates küsimustes. Konfliktiteooriast (Lehtsaar, 2015) lähtuvalt käsitletakse seitset erinevat etappi, kus tülli läinud inimeste vahel kujuneb pikaajaline ja väljakannatamatu vaen. Mida kaugemale ulatuvad konflikti juured, seda raskem on tekkinud ebakõla lahendamine.

Kurnavaks kujuneva tüliahela lõpus ootab emotsionaalne madalaseis ja läbipõlemine, kuhu suunas vanemad alateadlikult üksteist nügivad. Sageli toob pikaajaline vaidlus kaasa meeleheite ja võit-võidu asemel satuvad mõlemad osapooled kriisi. Lapsed võivad sellises võitluses jääda märkamatult kõrvaltvaataja rolli. Teinekord tormavad lapsed appi ühele või teisele vanemale, et päästa olukorda kõige hullemast.

Perelepituses tegeletakse laste igapäevase elukorralduse ja hooldusõiguse küsimustega. Kui paar on läinud lahku, siis ühiste laste kasvatamine jätkub kuni nende täisealiseks saamiseni. Sageli saavad konfliktid alguse üksteise süüdistamisest ja fookus läheb laste heaolult vanematele endile. See ei võimalda leida rahumeelselt kokkuleppeid ja appi saab tulla perelepitaja. Lepitaja ei saa eelistada kumbagi osapoolt, olenemata millises mahus plaanivad vanemad laste suhtlust või ülalpidamist korraldada. Juriidiliselt on peamised vaidlusküsimused seotud laste suhtluskorra ja elatisega.

Laiemalt tuleb konfliktiteooria tundmine kasuks, et tulla paremini toime ka muudes eluvaldkondades. Erimeelsusi kohtab kõikjal meie ümber – tööl, koolis. pereliikmete ja sõprade vahel. Endast teadlik olemine ja oma nõrkustele reageerimine (nn päästikute tundmine) aitab konflikti olukorras võtta vastu teadlikumaid otsuseid. Konflikti vahendajad ehk lepitajad loovad turvalise keskkonna, kus osapooltel oleks võimalik jääda üksteise suhtes lugupidavateks. Eriti oluline on neutraalsuse ja erapooletuse säilitamine, et tagada võrdne kohtlemine mõlemale osapoolele. Mures inimene tahab ennast tunda olulisena ja olla ära kuulatud. Kõige halvem on niigi suure mure või kaotuse juures süükoorma suurendamine või haavatava inimese tähelepanuta jätmine.

Tasuta lepitusteenust pakub sotsiaalkindlustusamet. Perelepitaja aitab lahku läinud vanematel ühiste alaealiste laste kasvatamisel sõlmida kokkuleppeid, et lapse/laste elukorraldus oleks omavahel läbi räägitud ja toetaks last/lapsi parimal moel.

Sigrid Tammiste

Noorte inimeste lood on puudutavad. Kogemuslugude esitamine koomiksite abil aitab teistel omavanustel või sarnase kogemusega inimestel tulla endaga toime ja saada üksteise käest toetust. Jagatud lugudega ei jää noored üksi. Raamatu „Cartooning Teen Stories” (Drew, 2016) eessõnas kirjeldab kaasautor, kuidas narratiivid on teda alati aidanud kuna näitavad väljapääsu lahenduse suunas.

Drew (2016) kirjeldab noorte inimeste eneseväljendust kritselduste või joonistuste abil, millest hakkavad tekkima lood. Kunstiterapeut saab igast kritseldusest informatsiooni, mille kaudu jõuab välja lapsepõlveni. Drew ei kasuta koomiksit ainsa sekkumise vahendina, vaid kombineerib teiste tehnikatega nagu couching ja erinevaid mänge kommunikatsiooni eesmärgil (ka Bongo trummid).

Noorsootöötajad saavad kasutada koomikseid mitteformaalse õppimise või suhete ülesehitamise eesmärgil. Õpetajad võivad siduda koomikseid õppekavaga, mentorid kasutavad joonistamist suhete loomiseks. Koomiksite puhul tuleks vältida kohest hinnangut noorte töödele ning selle asemel näidata üles uudishimu.

Lapsevanemaks ei sünnita, vaid kasvatakse koos lastega. On normaalne tunda ennast aegajalt väsinult ning leida aega puhkamiseks, et eemalduda kodusest kärast. Enda füüsiliste ja emotsionaalsete vajaduste tahaplaanile jätmisel vähenevad vanemana toimetulekuvõimed. Tekib oht püsistressile, kiirele ärrituvusele ja üleüldisele kurnatusele kuni läbi põlemise sündroomi tekkimiseni. Tasakaalus olev inimene peab paremini vastu stressile ning tuleb toime pingelistes situatsioonides.

Vaimsete ressurssite taastamiseks on oluline olla aus ja välja öelda enda rasked tunded. Alati ei mõista lähedased probleemi sügavust ja arvavad, et vanemad peavad saama oma lapsega hakkama. Paraku tulevad inimesed erinevatest taustsüsteemidest ja laste kasvatamisel võivad päevavalgele ilmuda enda lapsepõlve lahendamata probleemid. Sellises olukorras võiks vanem pöörduda abi saamiseks psühholoogi poole, et välja selgitada segava mälestuse sügavus.

Koolikiusamisest ausalt ja avatult. Mis jääb koolis märkamata, kordub hiljem tööelus. Aita märgata enne, kui tagajärjed on tagasipöördumatud.

Allikas: “Hommik Anuga” , ERR

Mis on hommikupäevik? Hommikupäeviku mõte tuleneb oma loovuse elluäratamisest, sest see kuidas me kirjutame või maalime, mõjutab kuidas end tunneme või mõtleme. Ka maalimine on üks päeviku pidamise viise. Päeviku pidamine aitab olla vähem kriitiline enda vastu. Seda võib nimetada kaastundeks iseenda vastu, mis on esimene samm oma loovuse ja loojaga kohtumiseks.