(Lühendatud originaalartiklist)
Mida kogemusnõustamine endast kujutab?
Kogemusnõustaja on professionaal, kes on läbi töötanud oma isikliku taastumisloo ja õppinud nõustamistehnikaid. Minu kogemuslugu on seotud peamiselt depressiooni ja läbipõlemisega. Ehk siis mina pakun tuge ja toetust inimestele, kes kimpus pikaajalise stressi, depressiooni ja/või läbipõlemisega. Aga kogemusnõustamise spekter on tegelikult väga lai, see puudutab nii füüsilist kui ka vaimset tervist, elukriise — nagu näiteks pikaajaline töötus, lein, lahutus.
Oluline märksõna endale kogemusnõustaja leidmisel ongi sarnane kogemus. Olles ise kogenud korduvalt depressiooni, tean ja mõistan, kuidas on olla pidevalt väsinud, kurnatud ja rõõmutu. Et võib olla hommikuid, kus peas tiksub mõte, et parem kui ei peakski kunagi ärkama, milleks see kõik.
Praeguste teadmiste ja kogemuste juures soovitaksin inimestel julgelt nõustamisele tulla juba enne, kui asjad niikaugele jõuavad. Samamoodi nagu hoolime oma füüsilisest tervisest võiksime hoolida ka vaimsest tervisest. See võiks olla sama loomulik. Võib tulla nii individuaalsele nõustamisele kui ka kogemusgruppi. Ja kui mingil põhjusel ei saa füüsiliselt kohale tulla, siis on võimalus saada tuge ka Skype`i teel.
Kuidas sinust kogemusnõustaja sai?
Kõigepealt sai minust õpetaja. Hiljem asusin õppima psühholoogiat. See jäi mul aga lõpetamata, sest langesin depressiooni. Kui tekkis võimalus õppida kogemusnõustamist, tundus see olevat täpselt puuduv lüli, mis seoks varasemad õpingud ja depressioonikogemuse. Kõik läks minu jaoks paika. Mulle väga meeldib tegelikult see nimetus “kogemusnõustaja”. Kõik läbielatu, varasem keeruline kogemus, võib osutuda praeguse hetke ressursiks. Kahetseda pole oma elus midagi.
Millest sa abi otsiva inimesega räägid?
Kõigepealt kuulan ära tema loo, peegeldan räägitut ja lepime kokku, millega võiksime edasistel kohtumistel tegeleda. Igal inimesel on ju oma unikaalne lugu ja olukord ja sellest lähtumegi.
Eelkõige olen ma toetav teekaaslane, ma ei anna hinnanguid — koos uurime ja vaatame, millised on võimalused luua sellesse olukorda muutust, milliseid uusi valikuid oleks võimalik teha. Tegeleme uskumuste ja käitumismustritega, harjumuste muutmisega, kõige sellega, milleks inimene hetkel valmis on. Mõnikord piisabki sellest, et lihtsalt endast kõik välja rääkida. Et keegi kuulab ära ja saab aru.
Mis puutub harjumustesse, siis meil võib olla harjumusi, mille peale ehk ise kohe ei tulekski. Kas või see kui kriitilised me iseendaga oleme, kui halvasti iseendaga käitume või kui vähe ennast tunnustame või siis lohutame, kui midagi ootuspäraselt ei lähe. Harjumus võib olla ka näiteks elada ohvrirollis, uskuda, et minust ju midagi ei sõltu. Ka kannatamine võib olla harjumus. See, et oma harjumusi muuta, võib olla päris pikaajaline protsess, sest nii veider kui see ka poleks ja isegi teadvustades, et need pole meid toetavad, pigem jätkame vanade mustritega kui loome muutust.
Oluline on kindlasti ka see, kas inimene on valmis vastutust võtma oma elu ja olukorra eest. Ja vastutamine ei tähenda ainult seda, et maksan üüri või hoolitsen laste eest, vaid ka näiteks see, kuidas ennast tunnen. Põhjendusi, miks midagi muuta ei saa, võib väga palju olla. Me oleme nende leidmises ikka väga osavad. Kõik need armsad agad… Teeks, aga.. Oleks, aga… Ja tõepoolest on asju, mida ei saagi kohe muuta või siis saab seda teha sammukeste haaval, aga sa võid teha otsuse, et olgu, see on tõesti praegu nii ja võib veel mõnda aega kesta, ent ma olen avatud, et tuleb mingi lahendus.
Ma ise olin ühel hetkel väga karm iseendaga kui mõistsin, et oma vajadustega mittearvestamine ja pidev rahulolematus iseendaga on üks vägivalla vorme. Otsus oli väga selge — ma ei tee endaga enam nii. Ja see aitas — tasapisi hakkasidki täiesti teised valikud tulema.
Jaga, palun, meiega ka oma depressiooni lugu, mis sind kogemusnõustamise juurde tõi
Juba lapsena olin pigem tõsine ja kurvameelne. Õppisin nelja-aastaselt lugema ja lapsepõlve veetsingi põhiliselt raamatute taga. Lugesin valimatult kõike. Elasin pigem sissepoole. Sealt ilmselt tekkiski selline tunne, et see ongi mu identiteet — sügav, melanhoolne, romantiline… mulle see lausa meeldis!
Kui abiellusin ja lapsed sündisid, otsustasin, et jään koju ja pühendun lastele. Tagantjärele mõeldes paneksin endale diagnoosiks sünnitusjärgne depressioon. Sealt alates hakkasid depressiooniperioodid korduma. Süütunded olid tohutud — lapsed olid armsad, mees tore — aga mina mõtlesin: mis mul ometigi viga on? Võiks ju seda aega nautida — aga ei suuda. Kooli õpetajana tööle ma ka ei tahtnud tagasi minna ja tükk aega ei leidnudki seda õiget lahendust.
Seejärel asusin õppima psühholoogiat, hakkasin joonistama, õppisin tantsuteraapiat, minust sai luguteatri näitleja. Samal ajal olin tohutult enesekriitiline. Põdesin igat asja, mida ütlesin või tegin. Isegi kui tagasiside oli hea, ei uskunud ma seda, vaid pidasin oma õnnestumisi juhuslikeks. See eluperiood oli omamoodi põnev ja loov ja tekkis huvi uurida, mis siis ikkagi on need sisemised takistused, mis ei lase loovusel avalduda või miks me ei näe kui loovad me paljudes asjades juba oleme. Ka elu on ju looming. Ütleme, et ah, mina küll ei ole loov inimene. Ja siis see sama inimene, kes seda ütleb, on loonud näiteks imelise aia. Tema jaoks on see nii tavaline.
Kindlasti on üheks loovuse vabalt voolamise takistajaks perfektsionism, hirm kriitika ja hinnangute ees. Minu pikaajalised head sõbrad. Päris huvitav valik on elada ootereziimil, et kohe kui õpin veel natuke seda ja lõpetan veel selle kursuse ja selle kooli, siis olen valmis ja siis alustan elamist… No seda aega ei pruugigi ju tulla, enne saab elu läbi. Loomulikult on tore ja vajalik end pidevalt täiendada ja täiustada, aga kohati on mul tunne, et sellega minnakse liiale. Kaob usaldus iseenda suhtes, et minu sees on paljud vastused juba olemas, elutarkus ja teadlikkus, mis tulebki vaid läbi kogemuste, mitte läbi raamatutarkuste. Et need on väga suured väärtused. Selle eluperioodi kogemused viisidki mõttele, et miks mitte uurida loovuse teemat lähemalt kogemusgruppides — sinna on oodatud inimesed, kes tunnevad, et nende loovus vajab ülesäratust, varikunstnikud, täiskasvanud nähtamatud lapsed.
Mis see sinu silmade avanemise ja edasi liikumise moment oli?
Kui ma läksin kooli tööle tagasi ja 1,5 kuuga põlesin siuhti läbi. Arvasin tööle minnes, et nüüd olen ma juba kõik asjad enda sees läbi töötanud ja oskan end hoida, aga ikkagi käis see sahmaki! Mees sõidutas mind maale, oli sügis ja ma lihtsalt lamasin maa peal, et natukenegi energiat saada, sest ma olin lihtsalt nii tühi. Iga päev andsin endast kõik ära ja olin nii läbi, et kodus ei jaksanud enam koristadagi. Siis ma ütlesingi endale, et nüüd aitab! Kõik! Silmi avavaid hetki on mul elu jooksul tegelikult palju rohkem olnud.
Eks elukriisidega ongi nii, et kui oled need nö läbi elanud, on valik kas jääda seda lugu endale ja teistele jutustama ja minevikus elama või liikuda edasi uue teadlikkusega. Kui mingi lugu või mälestus ei taha meid kuidagi rahule jätta, tuleks ehk analüüsida, mis põhjusel ta seda teeb. Üks mida ta kindlasti teeb, on see, et elades minevikus, ei saa me olla oma eluhetkes kohal.
Kohati on mul selline tunne, et mul ei olegi minevikuga enam nii väga kontakti, ma nagu jutustaks justkui kellegi teise lugu. See minu lugu on minu jaoks juba läbi töötatud, läbitud ja möödas.
Mis on põhiteemad, millega sinu juurde tullakse? Mis inimestel mureks on?
Ärevus on tegelikult päris valdav teema. Püsistress. Rahulolematus iseenda ja eluga. Et tahaks midagi oma elus muuta, aga ei tea millest alustada ja ei julge ka. On arvamus, et kui muudame midagi, siis peab see ikka väga õige samm olema, kardetakse eksida. Aga eksimused on meie ellu juba sisse kirjutatud. Kõike ei ole võimalik kontrollida ju. Mõnikord oledki 100 korda läbi mõelnud enne kui otsuse teed ja no hiljem ikkagi selgub, et pole üldse see, mis sobiks. Aga sa said selle valikuga ikkagi mingi teadmise, kasvõi selles osas, et mõista, mida sa siis ikkagi tahad ja milleks oled valmis ja milleks mitte. Kas või selleks, et järgmine kord osata seda, mis puudu oli, juba kohe küsida.
Kindlasti pole mõistlik end pidevalt teistega võrrelda. Kas või töö kontekstis. No näiteks avatud kontoris töö. Mõnele see elu ja melu enda ümber on inspireeriv ja mõni ei suuda seal üldse keskenduda. Inimesed lihtsalt ongi erinevad. Ikka enda järgi tuleb valikuid teha. Seega ei saa ka mina kogemusnõustajana öelda, et tee just nii või naa, see kindlasti aitab, sest see, mis töötab minu puhul ei pruugi sinu maailmaga haakuda. Need on ainult ühed võimalused. Mõnikord on lihtsalt vaja hakata tegutsema ja mõnikord vastupidi teha pikem peatus, et revideerida kus omadega parasjagu oled.
Mõnikord on vaja lõpetada näiteks eeldamine, et kaaslane või tööandja teab, mida sa vajad, solvumise asemel treenida ennast otse küsima. Nii inimlik on pahandada enda peale ja jääda ennast pikaks ajaks tümitama ja siunama, et minuga läheb alati nii, ma olengi üks mõttetu tegelane, olen kõiges süüdi, aga kas see ikkagi on enda suhtes hooliv nii teha. Sõbrale ju ütleksime midagi muud. Võid ju öelda endale hoopis, et hästi, see läks nüüd nii, mida ma nüüd praeguses olukorras saaksin valida või teistmoodi teha, olla ise enda seljatagune. Olla enda suhtes hooliv ja kaastundlik nendes olukordades. Kui väga halb on, otsida uusi lahendusi ja küsida toetust, ka see on endast hoolimine.
Sa ei pea kõigega üksi hakkama saama või kogu aeg tubli olema. Kogemusgruppe tehes näen, et võib olla suur kergendus mõista, et mitte ainult minul ei ole nii, et teistel on ka nii, et nad ei oska või ei julge või ei saa mingi olukorraga hakkama. Sest me liigume ringi ja ei teagi, mis inimeste hingedes päriselt toimub. Väliselt võib tunduda ju kõik korras olevat. Aga ei lähe ju näiteks ülemuse juurde jutuga, et mul on juba pikemat aega tohutu üleväsimus ja ülepinge, tööd on liiga palju, kas me võiksime seda arutada ja koos lahendusi otsida. Pigem noogutame vapralt, kui midagi veel juurde lisatakse. Võtame seda kui paratamatust. Aga võib olla peaks minema. Kui siis selgub, et on teisigi, kel sama mure, saaks ehk hakata midagi ümber muutma. Ja kui su ülemus pole inimene, kes sinust hooliks või aitaks kaasa mõelda, kuidas olukorda lahendada, siis võib olla ei ole see ka töökoht, millest nii väga kinni hoida. Hirm on näidata ennast haavatavana. Ometi oleme seda ju mingis olukorras tegelikult kõik.
Milliseid tehnikaid sa soovitad inimesele, kes on pisut kokku jooksnud?
Kui juba oled nö pisut kokku jooksnud, siis soovitan midagi, mis aitaks kehal ja meelel kergemini lõdvestuda, näiteks massaaži või mingeid veeprotseduure. Mõnikord, kui mõni olukord või inimene hakkab ärritama, võib minna näiteks ja panna käed voolava vee alla, see rahustab, toob enda juurde tagasi. Sest ega asjata kasutata vihastamise ja ärrituse puhul väljendit, et läks endast välja. See tehnika on imelihtne tegelikult. See toimib ka laste puhul hästi.
Ise kasutan lihtsat meeldetuletust endale — hei, armas, vähenda tähtsust! Sellest ütlusest juba tavaliselt piisab, et natuke pinget vähendada. Sest tihtipeale hakkame endale ise ülepinget looma, tähtsustame asju üle, krutime ja krutime selle ühe asja ümber, kuni oleme end täitsa ummikusse ajanud. Kui korrakski suudaksid panna selle oma elu ajajoonele, siis näeksid, et see, mille pärast nii väga muretsed, on mõne aja möödudes lihtsalt täpike sellel. Hakka jälgima, mida räägid — oh, see tuleb jube raske nädal, saaks selle kuidagi üle elatud, siis läheb kergemaks. Jne.Tuleb tuttav ette? Aga see nädal on nädal sinu elust. Kas tahad päriselt rasket nädalat? Kui ei, siis muuda veidi perspektiivi.
Võta maha raskust loovad hinnagud ja emotsioonid ja lähene olukorrale nii, et sa teed lihtsalt ära need asjad, mida sina oled valinud teha. Mina lisan tavaliselt ka mõne kergust loova küsimuse, näiteks, et mille meeldivaga see nädal mind üllatada võiks. See küsimus fokusseerib märkama igasugu toredaid asju, mis ju ka sinna nö raskesse nädalasse mahuvad. Võid tuletada endale meelde, et ka erinevad tunded, emotsioonid on lihtsalt sinu valik. Ma võin neid mõnda aega tunda ja siis valida midagi muud. Ja samas ma annan loa endale tunda kõiki oma tundeid.
Näiteks vihastamine pole justkui viisakas. Vihastamine võib aga näidata meile kus oleme lasknud endale liiga teha või endast üle astunud. Mõningaid tundeid, emotsioone surume maha, väldime, ei taha tunda, mõnikord teeme seda väga pikka aega. Aga sa võid näiteks ka iga kord, kui midagi tunned, konstanteerida, et olen nii kurb praegu, et ma ei saanud seda või teist tehtud või et olen nii vihane, et juhtus see või too. See märkamine toob sind praegusesse hetke tagasi ja hakkab emotsiooni tugevust lahustama. Ja siis saadki valida, mis edasi.
Mõnikord, kui avastan, et olen enda suhtes kriitiline, viskan nalja, et olen nagu Bridget Jones — tahtsin parimat, aga läks nii nagu läks. Kõik need tema põdemised ja uueaastalubadused. Ja veidrad olukorrad, mis kõrvalseisjaid kulme tõstma panevad…
No tegelikult toon teda näiteks just sellepärast, et ole selline nagu oled, sa ei pea kõigile meeldima ja vastama mingitele normidele, kuidas asjad peavad käima. Ja et ennast ja oma elu võiks võtta pigem rohkem huumori ja kergusega. Naudi situatsioonikoomikat.
Kindlasti käivad sinu juures ka murelikud ja läbi põlenud emad. Mida sa neile soovitad?
Eks oleneb alati ju laste vanusest ka. Kui on ikka mureks see, et ema näiteks ei saagi beebi kõrvalt ööde kaupa magada, siis ongi see hetkel kõige tähtsam, et leida konkreetselt võimalusi kuidas puhata, taastuda. Kedagi, kes tuleks appi. Jällegi, kõigega ei pea ise hakkama saama. Nii palju on siin hinnanguid emadel endale.
Kui veidi üldisemalt mõelda… Palun lase see tohutu kontroll lihtsalt lahti. Sa ei saa kogu aeg kontrollida tervet maailma. Usalda, delegeeri, küsi toetust… ja lase ka lastel aidata. Üks inimese põhivajadusi on kuuluda. Aga kui pere ei luba lapsel midagi teha, ta ainult tarbib ja teda teenindatakse, ei tunne laps end osana perekonnast. Kaasa teda oma ellu. Me kurdame palju, et lapsed ei ole enam empaatilised, aga me ei ütle millegipärast, et kuule, mul on praegu tõesti kehv olla, palun tee mulle tass teed. Ta teeb hea meelega. Sellised pisikesed asjad ju seovadki pere ühte. Isegi kui ta tõrgub ja hakkab vastu — see on ju ka tore, las ta toimetab seal oma kehtestamistega. Konflikte ei pea vältima. Tihtipeale ongi meile endile palju mugavam ja lihtsam teha ise asjad ära ja siis toriseda, et keegi meid ei aita.
Tänapäeval on hästi moodne öelda, et mul on hästi kiire või mul pole üldse aega. Miks inimestel on kiire?
Mul ei ole näiteks kiire. See ei ole ei hea ega halb, see lihtsalt praegu on nii. Omal ajal viibisin oma mõtetes tihti kas minevikus või tulevikus. Praegu viibin omal valikul enamasti olevikus. See annab omal kombel aega justkui juurde. Siis on aega märgata, mida elul sulle pakkuda on. Hiljaaegu sõitsin bussis ja jäin tühjast tähjast ühe vanahärraga vestlema. Kui minu peatus tuli, ütlesin, et mul on nüüd aeg minna. Ja tema vastas, et astu teinekordki läbi. See lause tegi mu tuju nii heaks. Itsitasin kogu kodutee. Kui õhtul mehele oma päevast rääkisin, mainisin naerdes, et peale tööd oli mul aega ka ühe meeldiva vanahärra juurest läbi astuda. Pigem võikski vaadata seda ajaküsimust filosoofiliselt. Kas sul tõesti pole aega? Aeg on ju kogu aeg olemas, on meile antud. Pigem võiks siis küsida endalt , et mis paneb mind tundma, et mul aega ei ole? Mis on see, millest mul tegelikult puudus on? Eks see oleneb eluperioodist ja valikutest ka. Paljudel inimestel tulebki oma päeva palju tegevusi mahutada näiteks kasvõi siis kui peres on palju lapsi või kui õpid ja töötad samaaegselt, palju oleneb töö spetsiifikast. Su elu võib vabalt olla kiire, küsimus on pigem selles kas see sobib sulle või mitte. Kui sind ikkagi see kiire elutempo häirib ja lõhub, siis tuleb hakata mingeid asju oma elus ümber vaatama. “Mul pole aega” on mõnikord ka lihtsalt hea äraütlemise põhjendus, seda võetakse palju lihtsamalt vastu kui näiteks seda, et kuule, ma ei tule sinuga kohtuma, sest valin voodis pikutamise ja raamatu lugemise.
Millal siis on õige aeg kogemusnõustaja juurde tulla?
Siin tahaksin hoopiski öelda nii, et tee enda jaoks nõustaja juurde tulek lihtsamaks, võta maha see hinnang, et minuga peab midagi juba väga halvasti olema, et tulla. Aeg-ajalt on hea koos neutraalse inimesega oma elu üle vaadata, saada tagasipeegeldust. Vaadata otsa sellele, mis on oma aja ära elanud ja lasta sel oma teed minna. Vaadata üle oma ressursid. Perioodidel, kus on palju muutusi või tunned rahulolematust ja tüdimust, asjad, hakkavad justkui käest libisema. Ja tegelikult polegi õiget ega valet aega, kui tunned, et nüüd on vaja tulla, siis lihtsalt tulegi.
Avaldatud Delfi naistelehes 16.12.2018.