Sigrid Tammiste
Noorte inimeste lood on puudutavad. Kogemuslugude esitamine koomiksite abil aitab teistel omavanustel või sarnase kogemusega inimestel tulla endaga toime ja saada üksteise käest toetust. Jagatud lugudega ei jää noored üksi. Raamatu „Cartooning Teen Stories” (Drew, 2016) eessõnas kirjeldab kaasautor, kuidas narratiivid on teda alati aidanud kuna näitavad väljapääsu lahenduse suunas.
Drew (2016) kirjeldab noorte inimeste eneseväljendust kritselduste või joonistuste abil, millest hakkavad tekkima lood. Kunstiterapeut saab igast kritseldusest informatsiooni, mille kaudu jõuab välja lapsepõlveni. Drew ei kasuta koomiksit ainsa sekkumise vahendina, vaid kombineerib teiste tehnikatega nagu couching ja erinevaid mänge kommunikatsiooni eesmärgil (ka Bongo trummid).
Noorsootöötajad saavad kasutada koomikseid mitteformaalse õppimise või suhete ülesehitamise eesmärgil. Õpetajad võivad siduda koomikseid õppekavaga, mentorid kasutavad joonistamist suhete loomiseks. Koomiksite puhul tuleks vältida kohest hinnangut noorte töödele ning selle asemel näidata üles uudishimu.
Terapeut saab aidata noorel inimesel välja selgitada läbi lugude, mida need pildid tähendavad tema jaoks. Selle jaoks on 3 lihtsat sammu:
- Kirjelda pilti (näiteks „Siin pildil seisan ma mäe otsas”).
- Analüüsi pilti (näiteks „Ma arvan, et olen ennast joonistanud mäe otsa kuna mäkke ronimine on raske, aga võib olla suur võit nagu mine elus natuke”).
- Pane ennast pildi sisse ja räägi läbi enda pildi osadest (näiteks „Olen maailma tipus! Minu jaoks on siia jõudmine raske, aga jätkan sellegipoolest edasiliikumist ja nüüd ma näen ja saan teha mida iganes! Samuti olen mägi: tugev, rahulik, mitte kusagile liikuv”).
Drew (2016) kirjeldab, et vahel ei ole noored üldse valmis kommenteerima oma lugusid või siis väga vähe. Lihtsalt tunnistajaks olemine noore inimese loomingule on juba väga võimas. Terapeut on kliendi jaoks olemas ja annab märku, et jälgib toimuvat. See võib olla esialgu ainus, mida vajatakse.
Noortega töötamine ei kujune tavaliselt kunagi plaanipäraselt. Noore inimese käitumine ei ole kuigi sageli ette teada. Siinkohal on abiks improvisatsioon. Esimene reegel on lapsega nõustumine, mida iganes ta loob. Teine reegel on suunata autorit edasi jutustama küsimusega: „Mis sai edasi”? Näiteks, kui lapsel ei tule välja silmade joonistamine, siis võib narratiivi peategelane saada endale ette päikseprillid.
Koomiksid ei pea olema joonistatud detailselt, vaid näoilmete väljendamiseks võib kasutada kriipse ja täppe (näiteks emotikone). Koomiksid on osa meie enda iseloomu eripärast.
Viited
Drew, J. (2016). Cartooning Teens Stories. Using Comics to explore key life issuses with young people. London: Jessica Kingsley Publishers.