Lahku läinud lastevanemate vahel võib rahumeelsete kokkulepete sõlmimine kujuneda keeruliseks. Selleks on väga arusaadavad ja inimlikud põhjused – isikliku kannatuse kaaluvad üles südamevalu, solvumine ja pahameel. Kõrge konflikti korral jäävad tahaplaanile laste parimad huvid ning otsuste tegemisel ei arvestata alati laste heaoluga. Perelepituses tuuakse esile mõlema osapoole olulised lähtekohad (Parkinson, 2020) ja vanematel aidatakse toime tulla ühist last või lapsi puudutavates küsimustes. Konfliktiteooriast (Lehtsaar, 2015) lähtuvalt käsitletakse seitset erinevat etappi, kus tülli läinud inimeste vahel kujuneb pikaajaline ja väljakannatamatu vaen. Mida kaugemale ulatuvad konflikti juured, seda raskem on tekkinud ebakõla lahendamine.
Foto: Jeremy McKnight, Unsplash fotogaleriist
Kurnavaks kujuneva tüliahela lõpus ootab emotsionaalne madalaseis ja läbipõlemine, kuhu suunas vanemad alateadlikult üksteist nügivad. Sageli toob pikaajaline vaidlus kaasa meeleheite ja võit-võidu asemel satuvad mõlemad osapooled kriisi. Lapsed võivad sellises võitluses jääda märkamatult kõrvaltvaataja rolli. Teinekord tormavad lapsed appi ühele või teisele vanemale, et päästa olukorda kõige hullemast.
Perelepituses tegeletakse laste igapäevase elukorralduse ja hooldusõiguse küsimustega. Kui paar on läinud lahku, siis ühiste laste kasvatamine jätkub kuni nende täisealiseks saamiseni. Sageli saavad konfliktid alguse üksteise süüdistamisest ja fookus läheb laste heaolult vanematele endile. See ei võimalda leida rahumeelselt kokkuleppeid ja appi saab tulla perelepitaja. Lepitaja ei saa eelistada kumbagi osapoolt, olenemata millises mahus plaanivad vanemad laste suhtlust või ülalpidamist korraldada. Juriidiliselt on peamised vaidlusküsimused seotud laste suhtluskorra ja elatisega. Perelepitaja aitab lahku läinud vanematel ühiste alaealiste laste kasvatamisel sõlmida kokkuleppeid, et lapse/laste elukorraldus oleks omavahel läbi räägitud ja toetaks last/lapsi parimal moel.
Laiemalt tuleb konfliktiteooria tundmine kasuks, et tulla paremini toime ka muudes eluvaldkondades. Erimeelsusi kohtab kõikjal meie ümber – tööl, koolis. pereliikmete ja sõprade vahel. Endast teadlik olemine ja oma nõrkustele reageerimine (nn päästikute tundmine) aitab konflikti olukorras võtta vastu teadlikumaid otsuseid. Konflikti vahendajad ehk lepitajad loovad turvalise keskkonna, kus osapooltel oleks võimalik jääda üksteise suhtes lugupidavateks. Eriti oluline on neutraalsuse ja erapooletuse säilitamine, et tagada võrdne kohtlemine mõlemale osapoolele. Mures inimene tahab ennast tunda olulisena ja olla ära kuulatud. Kõige halvem on niigi suure mure või kaotuse juures süükoorma suurendamine või haavatava inimese tähelepanuta jätmine.