Kuidas ennast ise aidata?

Positiivse psühholoogia üks eestvedajatest Barbara Fredrickson (2009) soovitab teha portfoolio enda joonistustest, fotodest, luuletustest ja inspireerivatest tsitaatidest, et aidata tuju üleval hoida.

Vaimse tervise mured süvenevad keerulistel eluperioodidel. Tänapäeva maailmas toimunud muutused ja ebaturvaline majanduslik või emotsionaalne olukord toovad kaasa suuremat ebakindlust. Inimestel kasvab ärevus ja uuesti kerkivad esile läbielatud raskused. Sellest tingituna kasvab vajadus psühhiaatrilise abi järele. Paraku jõuavad abivajajad psühhiaatri ja psühhoterapeudi vastuvõtule viimases hädas. Vaimse tervise teenused ei ole kõigile taskukohased ja nii jääb vajalik abi õigel ajal saamata.

Chilton & Wilkinson (2018: 17) kirjeldavad positiivset kunstiteraapiat käsitlevas raamatus, et psühholoogilisi probleeme vaadatakse kui diskreetset haigust. Esimesena pakutakse koheselt ravi, kuid jäetakse tähelepanuta ülemäärane stressor, millega inimene peab kohanema.

Mõningatel juhtudel vajavad keerulisesse emotsionaalsesse olukorda sattunud inimesed lihtsalt toetust ja juhtnööre. Seda aitaksid leevendada lühiajaline mentorlus, inimese toimetulekut toetav juhendamine või transpersonaalse psühholoogia tegevused, mis pakuvad nii kehalist kui hingelist toetust.

Psühholoogilise toega saavad tegeleda ka teised aitajad nagu kogemusnõustajad, sotsiaaltöötajad ja loovterapeudid. Maslow veendumuste kohaselt omavad spirituaalsus ja kõrgem teadvus inimese kogemustel kriitilist tähtsust (Chilton & Wilkinson, 2018: 16).

Positiivse psühholoogia eestvedaja Martin Seligman on täiendanud Maslow vajaduste hierarhiat PERMA mudeliga, kus õnnelikkusel on keskne tähendus.

PERMA mudel sisaldab tõlgituna:

P – positiivseid emotsioone

E – seotust

R – positiivseid suhteid

M – tähenduse loomist

Sotsiaalse olendina vajab inimene liigikaaslaste lähedust. Kogu kommunikatsioon baseerub suhetel meid ümbritsevate inimestega ja oskusel ennast määratleda. Tervisedenduse teooriatel baseerub inimese rahuloluolu postulaatidel, millest üks olulisemaid on enda elu juhitavus. Seega ilma vastutuse võtmiseta on väga raske anda ümbritsevale tähendust või osaleda sotsiaalsetes protsessides. Näiteks ohvrimeelsus kujuneb välja elu jooksul, kui inimene tunneb ennast abituna.

Positiivse psühholoogia üks suundi oli suurendada õnnelikkust läbi positiivse mõtlemise ja suhete teiste inimestega. Kuid lähenemisel on ka puudusi, näiteks traumatöös ja kriisidega toimetulekul tuleb eelkõige tagada inimese turvalisus. Seega jõutakse tagasi baasvajaduste juurde (toit, uni, soe tuba).

Pilt: Pixabay

Viited

Wilkinson, R-A ja Chilton, G. (2018). Positive Art Therapy Theory and Practice. Integarting Positive Psychology with Art Therapy. New York: Routledge.

VajadusTEST

Käisin 2017 a sügisel vaatamas teistmoodi tantsuetendust „VajadusTEST“. Omapäraseks teeb etenduse külastuse juba sinna jõudmine. Just samal hetkel, kui olin sõitmas autoga kümne minuti teekonna kaugusele Tallinna Puuetega Inimeste Kojas algavale etendusele, hakkas ootamatult sadama lumelörtsi. Seda tuli nii palju, et võimatu oli autoaknast välja näha. Hoolimata maksimaalse kiirusega töötavatest kojameestest, ei õnnestunud läbi tiheda saju auto esiklaasi aknast välja näha.

Sõitsin harjumuspäraselt mööda Mooni tänavat Endla tänava suunas ja kaotasin täielikult kohataju. Mul puudus orientatsioon millisel Tallinna tänaval parajasti viibin ja kas üldse õigeks ajaks kohale jõuan. Mind tabas meeletu abituse tunne, sest ei tahtnud hiljaks jääda ja pidin kohale jõudmiseks kasutama intuitsiooni. Ja tõepoolest jõudsin peale mõningaid tagasipöördeid välja tuttavale tänavalõigule. Olin õnnelikult jõudnud kohale.

Etendus algas samas rütmis ja pimedas saalis alustasid tantsijad oma liikumist. Oli kuulda ainult sammude sahinat ja iga uue tantsija lisandumisel kasvas rütmiline heli. Lavastus võimaldas erinevate tajudega võtta vastu laval toimuvat, kasutamata korraga kõiki meeli. Etenduse kaudu sai kogeda, kuidas võib liikumatus takistada või tummana teisele inimesele meeletult püüda oma kurba lugu edasi rääkida. Olenemata soovist olla mõistetud, ei saa kuulaja seda teha oskamata sobivat keelt. 

Igapäevases elus püüame ennast teha teistele arusaadavaks, aga see ei õnnestu millegipärast. Võime jääda arusaamatuteks, rääkides sama keelt või püüdes järgi teha sarnaseid liigutusi. Meie vajadused ei ole alati üheselt arusaadavad, sageli ka endale. See on koht, mida võiksime märgata ja austada iseendas või teistes inimestes. Kui näeme enda jaoks ebaharilikku olukorda, oleme sageli ülekohtuselt kriitilised ega suuda mõista toimuvat. Samas kurvastame, kui meid ei mõisteta või omaks ei võeta.

Tahe mõista, aktsepteerida ja teistest inimestest aru saada, aitaks erinevate vajadustega inimestel tunda ennast paremini. 

Etenduse kohta leiab lisainfot:

ERR uudised

Vajadustest.ee