Kogemusnõustamine, supervisioon ja arengupartnerlus
Head mõtted igaks päevaks.
Mis on hommikupäevik? Hommikupäeviku mõte tuleneb oma loovuse elluäratamisest, sest see kuidas me kirjutame või maalime, mõjutab kuidas end tunneme või mõtleme. Ka maalimine on üks päeviku pidamise viise. Päeviku pidamine aitab olla vähem kriitiline enda vastu. Seda võib nimetada kaastundeks iseenda vastu, mis on esimene samm oma loovuse ja loojaga kohtumiseks.
Kiire elutempo ei jäta just palju aega mõtlemiseks, kas märkame ümbritsevat, naudime perega koosolemist või ühiseid hommikusööke. Kohalolu on seisund, mis tähendab lahti laskmist ebaolulisest, olla teadlik endast ja keskendunud, tähelepanelik kõiges, mis meid ümbritseb ning mitte anda hinnanguid (Hasson, 2015).
Negatiivne sisekõne paneb meid tundma halvasti kuna veename ennast, et ei saa hakkama. Selline uskumus halvab tahtejõu ja kaotame enesekindluse. Esitame sagedasti kõhklevaid küsimusi ja hakkame endas kahtlema. Toetudes varasematele ebaõnnestumistele, võime muutuda ebakindlaks ja jätta teistele ebapädeva inimese mulje.
Continue reading “Mida tähendab kohalolu?”Tänapäeva stressirohke töökeskkond toob paratamatult kaasa emotsionaalseid pingeid, kus hakatakse enda võimetes kahtlema. Siia lisandub mure perega koosveedetud aja vähenemise pärast. Samal ajal kasvab kohustuste hulk, sest lisaks laste huviringidele, soovid leida aega iseendale. Kas tahaksid jõuda spordisaali või ootab pikemat aega lugemist mõni raamat? Sa ei ole ammu saanud tegeleda oma hobidega?
Käisin 2017 a sügisel vaatamas teistmoodi tantsuetendust „VajadusTEST“. Omapäraseks teeb etenduse külastuse juba sinna jõudmine. Just samal hetkel, kui olin sõitmas autoga kümne minuti teekonna kaugusele Tallinna Puuetega Inimeste Kojas algavale etendusele, hakkas ootamatult sadama lumelörtsi. Seda tuli nii palju, et võimatu oli autoaknast välja näha. Hoolimata maksimaalse kiirusega töötavatest kojameestest, ei õnnestunud läbi tiheda saju auto esiklaasi aknast välja näha.
Sõitsin harjumuspäraselt mööda Mooni tänavat Endla tänava suunas ja kaotasin täielikult kohataju. Mul puudus orientatsioon millisel Tallinna tänaval parajasti viibin ja kas üldse õigeks ajaks kohale jõuan. Mind tabas meeletu abituse tunne, sest ei tahtnud hiljaks jääda ja pidin kohale jõudmiseks kasutama intuitsiooni. Ja tõepoolest jõudsin peale mõningaid tagasipöördeid välja tuttavale tänavalõigule. Olin õnnelikult jõudnud kohale.
Etendus algas samas rütmis ja pimedas saalis alustasid tantsijad oma liikumist. Oli kuulda ainult sammude sahinat ja iga uue tantsija lisandumisel kasvas rütmiline heli. Lavastus võimaldas erinevate tajudega võtta vastu laval toimuvat, kasutamata korraga kõiki meeli. Etenduse kaudu sai kogeda, kuidas võib liikumatus takistada või tummana teisele inimesele meeletult püüda oma kurba lugu edasi rääkida. Olenemata soovist olla mõistetud, ei saa kuulaja seda teha oskamata sobivat keelt.
Igapäevases elus püüame ennast teha teistele arusaadavaks, aga see ei õnnestu millegipärast. Võime jääda arusaamatuteks, rääkides sama keelt või püüdes järgi teha sarnaseid liigutusi. Meie vajadused ei ole alati üheselt arusaadavad, sageli ka endale. See on koht, mida võiksime märgata ja austada iseendas või teistes inimestes. Kui näeme enda jaoks ebaharilikku olukorda, oleme sageli ülekohtuselt kriitilised ega suuda mõista toimuvat. Samas kurvastame, kui meid ei mõisteta või omaks ei võeta.
Tahe mõista, aktsepteerida ja teistest inimestest aru saada, aitaks erinevate vajadustega inimestel tunda ennast paremini.
Etenduse kohta leiab lisainfot: